0
Edu ehitamise aastad (1992 - 1998)
Tagasi
Eesti omariikluse taastamine 1991. aastal avas ka suusaspordile sootuks uued võimalused ja väljundid. Samas tõi see endaga kaasa palju uusi kohustusi, mis seni teisejärgulised olid tundunud.
1990. aastal taastatud Eesti Suusaliit oli üldiselt iseseisvusega kaasnevateks muutusteks valmis. Uutel alustel toimiva organisatsiooni jaoks tähendas see aga kindlasti tööpõllu mitmekordset avardumist. Võib isegi öelda, et suusaspordialasid premeeriti n-ö üleöö olümpiakutsega, sest alles septembris 1991 taastati Eesti liikmelisus ROK-is.
Ja 10. novembril taastati ka Eesti Suusaliidu liikmelisus Rahvusvahelises Suusaföderatsioonis. Vähem kui kolme kuu kaugusel seisid Albertville’i taliolümpiamängud, kus pärast 56-aastast vaheaega võistlesid olümpial oma lipu all ka Eesti suusatajad. Nii tormati olümpiatulle.
Kuid vastupidiselt esialgsetele arvamustele ei kujunenudki come back taliolümpial nigelaks. Oli mitmeid õnnestumisi ja kordaminekuid, nagu Allar Levandi jõudmine esikuuikusse, Krista Lepiku tänaseni püsiv tippkoht laskesuusatamises või noore Andrus Veerpalu üllatussõit 10 km.
Krooniks olümpiatalvele oli Novosibirskis peetud laskesuusatamise MM-il Eesti neliku (Aivo Udras, Hillar Zahkna, Urmas Kaldvee, Kalju Ojaste) poolt saavutatud pronksmedal 20 km meeskonnasõidus. See jäi ka laskesuusatajate viimaseks panuseks Eesti Suusaliidu juures, sest sama aasta 11. novembril loodi iseseisev Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon (ELSF), mis järgmisel aastal sai rahvusvahelise organisatsiooni IBU liikmeks.
Ent kõik edasine suusaliidul enam nii lihtsalt ei läinud. Nappis oskusi, kogemusi ja mis peamine, raha. Pärast 1993. aasta Faluni MM-i avaldati juba arvamust, et suusasport pole eestlaste jaoks ja sinna ei ole mõtet raha matta.
Kui sportlased, treenerid ja alaliit alustasid 1990-ndate alguses püramiidi ehitamist, siis vaadati sellele kõrvalt tihtilugu kahtlevalt. Õnneks oli aga olemas tulevikku vaatav-töötav alaliit, rahvusvahelises pildis püsivad kahevõistlejad, oli imelaps Kristina Šmigun, oli järjekindel treener Mati Alaver oma õpilastega ning lisaks veel paljud suusatajad, treenerid ja organisaatorid, kes töötasid suusatamise heaks päev-päeva kõrval. Need olid musta töö tegemise, edu ehitamise aastad.
Esialgu tuli tulemusi napilt, rohkem oli tagasilööke. 1995. ja 1997. aasta MM-võistlused pakkusid vähe rõõmustavat. Jää hakkas meie jaoks sulama alles 1998. aasta Nagano taliolümpial, mille järel sponsorid esmakordselt ise toetust pakkusid. Kus põlised suusarahvad Skandinaaviast ei pööranud nagu varasematel aastatel eestlasi nähes enam pilku mujale, vaid ütlesid: “Tere tulemast!”
 
 
 
««« 7/13 »»»

ISC Elke Auto

Tehvandi SpordikeskusEesti TerviserajadEesti OlümpiakomiteeFIS-Ski
web by OK Interactive