0
Omariikluse aastad (1921 - 1940)
Tagasi
Eesti suusaspordile olid need otsingute ja leidmiste aastad. Seda algusperioodi iseloomustas eelkõige suusaspordi arenemine ja levimine kaitsejõudude struktuuride kaudu. Oli see siis kaitsevägi, kaitseliit või piirivalve. Just seal hakati suusatamist esimesena massilisemalt harrastama. Aastaid 1927-1932 on nimetatud suusatamise sirgumiseks arvestatavaks spordialaks. Tõsiselt panid selles osas eestlaste püüdlustele õla alla ka meie hõimuvelled, soomlased.
Soome, kes võitis suusaspordis kuulsust juba 19. sajandi lõpul, oli Eestis ala arendamisel tugevaks toeks mitmeski mõttes. Seda nii suusakursuste läbiviimisel, instruktorite koolitamisel kui suusavarustuse täiendamise osas.
Ja kui eesti esimesed suusatajad alles 1930-ndate alguses põhjanaabrite juures suurtele võistlustele jõudsid, saadi ettekujutus tõelisest murdmaasuusatamisest. Nii et seni lauskmaal suusatama ja võistlema harjunud eestlased, ei võidelnud esimestel jõuproovidel mitte kohtade pärast, vaid selle nimel, kas keegi üldse finišini jõuab.
Aga õpipoiste valu kannatati mehiselt ära ja nii kui tekkis võimalusi, saadeti oma esindajad ka laia maailma.
Kevadekuulutajateks olid 1936. aastal Garmisch-Partenkircheni taliolümpial osalenud murdmaasuusataja Vello Kaaristo (siis veel Krassikov) ja Saksamaal elanud mäesuusataja Karin Peckert-Forsman. Olümpiadebüüti, eriti mis puutub Kaaristosse, ei saa sugugi ebaõnnestunuks lugeda. Tema 23. koht maratonis näitas, et tõsise töö tegijad, ja seda ju Kaaristo oli, võivad sellelgi alal edu saavutada. Kaaristo oli ka sõjaeelse Eesti suusatamise suurim täht, kelle fanatismist ja töökusest räägiti legende. Kuid kelle tegelikud võimed jäid paraku erinevatel põhjustel siiski lõpuni avanemata.
Esimene suhteline edukus tekitas suusajuhtides isegi võltsoptmismi, et Eesti astub kohe-kohe suure kolmiku Norra, Rootsi, Soome kandadele. Võibolla Saksamaaga tekib probleeme.
Optimistlikul meelel saadeti 1938. aasta Lahti MM-võistlustele suur võistkond, kes pidi Eestit kui uue suusamaana tutvustama. Võistluste lõppedes ilutsesid trükiväljaannete peal aga lakoonilised pealkirjad: Eesti fiasko Lahtis.
Nii toodi Eesti suusasport omariikluse lõpuaastatel tagasi maa peale. Kõigile oli selge, millist tööd ja vaeva tuleb enne näha, et pääseda punase laterna rollist. 1930-ndate keskel käivitatud organisatsiooniline töö (märginormid, teatesuusatamised, Eesti Talimängud), hakkas Teise maailmasõja eel esimesi tulemusi andma. Kandepind laienes, konkurents koondises tihenes. Murdmaameeste kõrval hakkasid märku andma suusahüppajad, kahevõistlejad ja mäesuusatajad.
Normaalne areng katkes 1940. aastal alanud okupatsiooni ning aasta hiljem Eesti pinnale jõudnud sõjategevusega. Sellega lõppes meie suusaspordi esimene suur periood, mis pakkus rohkem kaotusevalu kui võidurõõmu.
 
 
 
««« 2/13 »»»

ISC Elke Auto

Tehvandi SpordikeskusEesti TerviserajadEesti OlümpiakomiteeFIS-Ski
web by OK Interactive