0
Meistrivõistlused 1921 - 2002
Tagasi
Suusatamises Eesti meistrivõistluste läbiviimisega tehti algust veidi enam kui 80 aastat tagasi.

27.veebruaril 1921 aastal korraldati meie suusavõistluste hällis Tartus Eesti Spordi Liidu loal esimesed Eesti meistrivõistlused. Võistluste korraldajaks oli Tartu spordiselts “Kalev”. Võistlusmaa pikkuseks oli valitud igati mehine 25km ja rada välja mõõdetud Emajõe lumega kaetud jääle. Mõtte algatajaks olid Ilmar Reimann ja Elmar Lepp, kes ka ise kaasa võistlesid. Esindatud olid kolm spordiseltsi seitsme meesvõistlejaga: Tallinna”Kalev” (A.Veiss, A.Liivental, E. Ellmann), Tartu “Kalev” (I. Reimann, E. Lepp, Lukk) ja üliõpilaste spordiselts “Sport” ( E. Treisberg, hilisem Tare).
Võitis tookord Arnold Veiss (hilisem Veimre, kes siis oli üliõpilane ning pärast ülikooli lõpetamist sai temast aastaiks spordiarst). Ajaks märgiti talle 2 tundi 40 minutit 20,6 sekundit (muide aega võeti stopperiga või nagu siis nimetati stopper-kellaga), teine oli E. Liivental 2:48.17,4, kolmas E. Treinberg 2:56.49,9, neljas I. Reimann 3:05.17,4, viies E. Lepp 3:06.07,7. Sõidu katkestasid Ellmann ja Lukk.

Ajaloolise tõe jalule seadmiseks ei saa jätta lisamata, et samal päeval võisteldi ka Viljandis ja Rakveres. On teada, et Viljandis 5 km-s osutus parimaks Theodor Andresson ja Rakveres, kus oli 11 osavõtjat, võitis mõlemad distantsid – 3 ja 5 km Ehrlich.

Tagantjärele on raske kindlaks teha , miks viljandlased ja rakverelased ei tulnud Tartusse võistlema. Võib-olla polnud nad Taaralinnas korraldatud jõuproovi tulevast tähtsust endile lihtsalt teadvustanud, kuid välistatud pole ka see, et eemaljäämise põhjus oli tolle aja kohta harjumatult pikk võistlusmaa.

“Eesti Spordilehes” ei kirjutatud neist võistlustest reakestki ja alles spordiaastale joont alla tõmmates mainiti ühe lausega: “Peab ka suusatamist nimetama, ehk küll see ala nii kõrgele ei tõusnud, et võiks spordi nime kanda.”
Krõbedad sõnad, kuid tõele näkku vaadates, siiski omal kohal, sest tänapäeva murdmaasuusatamisega võrreldes oli sellel lausikul korraldatud võistlusel vähe ühist.

Alles 28. novembril 1921 aastal moodustati talispordialade juhtimiseks EESTI TALISPORDI LIIT. Varem oli seda ülesannet täitnud Eesti Spordi Liidu talispordi osakond.
1922 a. peeti Eesti MV-d jällegi Tartus, kuid seekord oli juurde lisatud ka 5 km distants. Võistlesid jällegi ainult mehed ning võitjates osutusid 5 km-s Leo Tiitso ja 25 km-s Johannes Lest (mõlemad Tartu).

1923 aasta oli võistluste areeniks valitud Viljandi järve lumega kaetud jää. Rajameistriks oli maratonimees Jüri Lossmann, kes köiega mõõtis välja 5 km ringi. Mõlemad võistlusmaad – 5 ja 25km võitis Theodor Andresson. Naissuusatajail oli distantsi pikkuseks 3 km, mille võitis tallinlanna Eleanore Allas (muidugi tema ainus võistleja oligi, sest starti teised ei tulnudki, olgugi, et eelnevalt oli lubanud).

1926 a. Eesti MV-e läbiviimise paigaks valiti Tammiku tagune väli Rakveres. Seekord oli teist korda kavas ka naiste 3 km, kus esikoht kuulus kohalikule E. Petersonile. Rakvere võimlemisõpetaja Theodor Andresson oli võistluste kavva lülitanud ka 1 km võidusuusatamise. Tema ise osutuski kiiremaks nii 1 kui ka 5 km-s, 25 km võitis pärast kolmeaastast vaheaega Johannes Lest. Olgu täheldatud, et kõik distantsid sõideti ühel päeval.

Nii 1925 kui ka 1927 aasta talv oli niivõrd lumevaene, et Eesti MV-d jäidki pidamata.
Möödas olid meie suusatamise rasked algusaastad. Koos sellega lõppes Eesti suusatamises ka nn. lauskmaa ajajärk, sest edaspidi hakati võistlusi korraldama juba rohkem murdmaastikul.

1928 a. valiti Tallinn teist korda (varem 1924a.) Eesti MV-te läbiviimise kohaks. Need olid ühtlasi viimased Eesti MV-d, mis peeti lauskmaal. Meeste 5 ja uue distantsina lisatud 10 km võitis Artur Veborn, kuna 25 km oli taas parim juba vana tuttav Theodor Andresson.

Siin moodustasid veel viimast korda sõiduvarustuse enamikel meestel umbes 2,5 meetri pikkused suusad, millised oli saabaste küljes loksuvate ninarihmadega ja võistlejate pikkused suusakepid.

1929 a. siirduti lauskmaalt murdmaastikule ja tehti seda põhjanaabrite soomlaste eeskujul. Seoses sellega oli vaja muuta ka suusavarustust. Kasutusele võeti lühemad murdmaasuusad, vanad pikad lauskmaasuusad aga rändasid kolikambritesse. Oluliselt lühenesid ka suusakepid, ulatudes kuni suusataja õlani.

Võistlustingimused Otepääl olid palju raskemad kui seni. Esmakordselt oli kavas 30 km pikkune distants (16 osavõtjat), kuna varem oli pikimaks võistlusmaaks olnud 25 km. Võitis Oskar Mõttus Tartu “Kalevist” 2:15.40-ga. Ainult ühe sekundiga kaotas talle Rakvere Spordiklubi esindanud Theodor Andresson ning kolmanda koha hõivas võitja seltsikaaslane Artur Veborn. Olgu lisatud, et nad mõlemad ja Johannes Lest olid tol ajal sõjaväelased ning komandeeritud TÜ KKI-sse õppima.

Naised sõitsid 3km. Kõik 6 osavõtjat oli Tartu Kehalise Kasvatuse Instituudi (KKI) üliõpilased. Ülekaalukalt võitis Lille Ploompuu ajaga 31.00, teisena lõpetanud Anna Prassi aeg oli nõrgem tervelt 9 minutit !

1931 a. Eesti MV-d peeti Rakvere lähistel. Võistlusmaa pikkuseks oli jälle 25 km. Võitis taaskord Theodor Andresson. Nende võistlustega on teada olevalt seotud meie vabariigi murdmaasuusatamise ajaloos ainus traagiline juhtum. Selle aja üks paremaid suusatajaid Artur Veborn läks võistluste eelõhtul, 27. veebruaril, koos mitme teisega võistluserajaga tutvuma. Tagasiteel juhtus aga umbes 6 km kaugusel Rakvere Vinni mäeseljandikul Kasaritsa küla juures õnnetus. Mäest allasõidul jooksis suusanina vastu lume all olnud kändu ja nii õnnetult, et A. Veborn rinnuli kännule kukkus. Kaaslased kandsid meelemärkuseta suusataja lähedal asunud tallu, kuid pool tundi hiljem ta suri, kukkumisel tekkinud raske sisemise verejooksu tagajärjel.
Senised teerajajad näitasid suuna kätte uue põlvkonna suusatajaile, kes hakkasid enamikus võistlema Eesti Vabariigi kaitseväe ja politsei egiidi all. Korralik suusavarustus oli tollal küllaltki kallis ning kuigi 1931 aasta novembrikuust alates juhendas Soome suusainstruktor Eino Sipola Tallinnas, Tartus ja Paides arvuka osavõtjaskonnaga suusaseppade kursusi, kasutasid viimaste poolt hiljem kodustes töökodades valmistatud suuski peaasjalikult pühapäevasuusatajad ja kooliõpilased. Pärissuusatajad aga võistlesid Soomest ja Rootsist pärit suusavabrikute toodangut kasutades, mida sõjavägi, kaitseliit ja politseiprefektuurid andsid oma sildi all võistlemise eest parematele, kas hoopiski tasuta või siis hinnaalandusega.

1932 a. Eesti MV-d peeti jällegi Tallinnas ja esmakordselt kavas olnud 15 km võitis Harju Kaitseliidu malevlane Edgar Siitan (see oli tema esimene võit Eesti MV-l, hiljem kogunes neid mitmeid).

1933 a. Eesti MV-l sõideti 15 km-i asemel 18 km ja edaspidi kestis see nii kuni 1956 aastani.

1934 a. Eesti MV-l suudeti ainult uuel võistlusmaal 50 km-s meister selgitada ja tehti seda Narvas, kus võitjaks osutus eelmise aasta 15 km-s Eesti meistriks tulnud Edgar Siitan, kellest kujunes hea pikamaasuusataja mitmeks aastaks.

1935 a. Eesti I talimängudel (ühtlasi Eesti MV-d) asendati naiste 3 km 5 km-ga, võitjaks osutus Marta Kuuskmann (Harjumaa).

1940 a. Eesti MV-l võistlesid medalite pärast mehed ka 4 x 10 km teatesuusatamises, kus parimaks osutus Tallinn-Harju Prefektuuri nelik: V. Särak, L. Rätsep, E. Tartu, J. Tartu).

1940 a. likvideeriti spordiselts “Kalev”, kui riigivõimu poolt kodanlikuks peetud organisatsioon.

1941 a. Eesti NSV esimesed MV-d peeti juba üleliiduliste spordiühingute “Dünamo”, raudteelaste “Lokomotiivi”, kaubandustööliste “Hermese” ja vastloodud kehakultuuri kollektiivide osavõtul. Murdmaasuusatamise distantsid olid hajutatud pooleteisekuulisele ajavahemikule ja need sõideti meie vabariigi kolmes suusakeskuses. Algust tehti 1. veebruaril Otepääl. Vanadest suusahuntidest olid endistviisi rivis narvalased Vello Kaaristo ja tema vanem vend Fjodor Krassikov, tallinlased Edgar Siitan ja Pärnust Tallinna kolinud Arnold Jensen, pealinlastest omakorda pärnakateks saanud vennad Evald ja Jakob Tartud, Voldemar Särak ning viljandlane Johannes Koovit. Oma sportlastee alguses aga seisid 26-aastane tallinlane Paul Pahla ja alles 19-aastane narvalane Aleksi Ilves.
Märtsikuu keskpaiku (15.-16. märts) peeti kolmanda etapina (teine etapp Rakvere) Eesti MV-d Viljandis. Naiste 5 km-s tuli Tallinna “Hermese” võistleja Tooni ( õige nimega Antonia ) Õun kolmandat korda meistriks (varem 1937 ja 1940) hilisema rohkete medalite omaniku, siis juba 25-aastasena Võrumaa eest võisteldes teiseks platseerunud Erna Abeli ees. Herbert Abeli noorik sai ajaks 26.37 ja kaotas T. Õunale 2 minuti 26 sekundiga ning edestas ainult 2 sekundiga võrulannat Mary Pallitsat. Esmakordselt MV-e kavas olnud 4 x 3 km naistele võitis esimest ja ühtlasi ka viimast korda “Lokomotiivi” nelik (M. Annus, V. Parts, L. Possul, L. Rannu). Teine oli Sillamäe K/K kollektiiv ja kolmas Tallinna “Hermes”, kus viimast vahetust sõitis T. Õun.

Palaval 1941 a. juunikuu päeval algas suur sõda ja koos teistega kogunes ka valdav enamik Eesti NSV suusamehi peatselt mobilisatsioonipunktidesse, kust algas pikk teekond ääretu Siberi avarustele tööpataljonidesse ja siis sõduritarkust taga nõudma.

Sõja tõttu ajavahemikul 1942-1944 jäid murdmaasuusatamises Eesti MV-d pidamata.

Sõda veel jätkus, kui Vello Kaaristost sai Võrumaa Kehakultuuri- ja Spordikomitee esimees (1944-1950) , kellele tehti ülesandeks spordielu korraldamine. Ta organiseeriski 1945 aasta jaanuaris Haanjamaal kolmenädalase treeninglaagri kogu meie suusatajate tolleaegsele paarikümneliikmelisele koorekihile. Laagri lõppedes peeti Kasaritsas 28.-30. jaanuarini ka Eesti MV-d. Ainuke meistersportlane (nimetus omistati 1944) Vello Kaaristo võitis ainsana kavas olnud individuaaldistantsi 20 km ajaga 1:11.50 ja edestas dünamolasi 19-aastast Karl Lonti 34 ja Paul Pahlat 2 minuti 40 sekundiga.
1946 a. Eesti MV-l lisandus naistel uue distantsina 10 km, mille ettearvatult võitis Erna Abel, Tartu KKT. Teatesuusatamises võistlesid naised seekord 3 x 5 km-s, kus võidukas oli Tartu KKT I naiskond (Silvia Kureniit, Ethel Bochmann, Erna Abel).

1947 a. Eesti MV-l võistlesid naised 10 km asemel 8 km-s ja taas oli kiiremaiks Erna Abel, kes see kord esindasid Tartu linna.

1948 a. Eesti MV-d jäid lume puudumise tõttu pidamata.

1951 a. asendus Eesti MV-l naiste teatesuusatamises senise 3 x 5 km 4 x 5 km-ga. Taas oli parim Tartu ÜSK-I võistkond (Aino Nurme, Helga Kaljumäe, Silvia Kureniit, Erna Abel).
1941 a. Eesti MV-e kavas olnud meeste 30 km-s võisteldi jälle alles 1952 a. Tallinnas Mustamäel, kus võitjaks tuli Võru “Kolhoosniku” esindaja Johannes Pill ajaga 2:21.57.
1954 a. Otepääl märtsis peetud Eesti MV-l jäid naiste 10 km ja meeste 50 km pidamata, sest õhutemperatuur oli võistluste viimaseks päevaks tõusnud +12*C-ni nii , et sõita oleks saanud küll paatidega, mitte aga suuskadel.

Aastal 1956 asendati murdmaasuusatamises 18 km 15 km-ga ja siit peale kujunes aastaiks nii öelda klassikalised distantsid: mehed – 15, 30, 50 ja 4 x 10 km ning naised 5, 10 ja 4 x 5 km.

Viiekümnendate aastate teisel poolel tulid naiste murdmaasuusatamises areenile uued liidrikohale pürgijad. 1956 a. tuli kahekordseks Eesti meistriks tallinlanna Mall Vahka (hilisem Variksoo). Seejärel aga algas pikka aega kestev heitlus, kus peategelasteks olid: Agnes Adamson-Levandi, Helle Ritsing-Tallo ja Mai Pruun-Luik, kes õppisid TRÜ-s ja olid Abelite treeningrühmas- Kangele kalevlaste triole üritasid vastu hakata heas sportlikus vormis püsivad: Erna Abel, Helgi Läänemägi, Aino Nurme jt.

Naiste teatesuusatamises on etapi pikkuseks olnud reeglina 5 km, kuid etappide koguarv on olnud 3 või 4. Võiks öelda nii et Eesti MV-l on juhendiga teatesuusatamistes võistkonna arvuline kooseis ära määratud.

1974 a. toimus murdmaasuusatamises küllaltki suur muudetud, nimelt sel aastal mindi puitsuuskadelt üle plastiksuuskadele.

1977 a. Eesti MV-l murdmaasuusatamises võeti kavva uue pikima naiste distantsina 20 km ja selle võitis võrulanna Külli Mäesoo-Hallik. Võistlused korraldati Viljandi lähedal Holstres.

1986 a. Eesti MV-l jaotati murdmaasuusatamine – klassikaliseks ja vabaks sõiduviisiks (kl & v). Missugust distantsi ja millises sõiduviisis tuleb läbida määratakse kindlaks võistlusjuhendiga.

1993 a. Eesti MV-l võeti kasutusele viitstart (nn. Gunderseni meetod), kus starditakse klassikalises sõiduviisis distantsi (N – 5 km ja M – 10 km kl) aegade vahe (arvestatakse täissekundeid) järgi: N – 10 km ja M – 15 km v. Võistlused peeti kahel päeval.

1990 a. Eesti MV-l täiendati programmi naiste 15 km-ga.

2000 a. võisteldi esmakordselt Eesti MV-l sprindis, nii naiste kui meeste distantsiks sai 1500m. Sõltuvalt võistlejate arvust peetakse eelnevalt kvalifikatsiooni võistlused, kust edasi saavad 16 paremat ning nemad juba neljastes gruppides võisteldes selgitavad 4 finalisti. Esimesteks võitjateks olid: naistest Piret Niglas ja meestest Pavo Raudsepp. Millises sõiduviisis võisteldakse määrab antud aasta võistlusjuhend.

Ka 2002 a. Eesti MV-l võisteldi viitstardiga sõidus, kuid nüüd juba ühel päeval, seejuures aeg puhkuseks kahe erineva sõiduviisi vahel määrati kindlaks võistlusjuhendiga. Olgu öeldud, et Eesti MV-e medalid anti välja kahe distantsi kokkuvõttes ( kl + v ).

Samal aastal, nii naiste 15 km v kui ka meeste 30 km v ühisstardist sõidus, selgitati Eesti meistrid Otepääl. Võitjad olid – naistest Kristina Šmigun ja meestest Erki Jallai (Võru Suusaklubi). Peab lisama, et Eesti tugevamad: Andrus Veerpalu, Jaak Mae ja Raul Olle kaasa ei teinud.

Mõningast segadust on tekitanud kohtade määramine võrdse aja saavutamise puhul. Kui varasematel aastatel sai kõrgema koha see suusataja, kellel oli väiksem rinnanumber, siis nüüdseks on olukord niisugune, et võrdne aeg annab ka võrdse koha ning sellest tulenevad punktid. Kui on tegemist I, II või III kohaga, siis kaasnevad siin ka vastavad medalid ja auhinnad ( kui need on). Moraalse eelise saab siin ainult see võistleja, kellel oli väiksem rinnanumber ( näit 7 23 ees), kuna ametlikus protokollis trükitakse selle võistleja nimi eespool.

Seni peetud Eesti MV-l on medalivõiduni küündinud 284 mees- ja 264 naissuusatajat. Puuduvad andmed 6 nime ja seda 1941 a. naiste 4 x 3 km teatesuusatamises: II koht Sillamäe K/K kollektiiv (4 nime) ja III koht Tallinna “Hermes” (2 nime). Tolleaegne perioodika (ajalehed) nimesid välja ei too, ajad siiski on.
Lumerohkeid talvesid ja head libisemist järgnevatel aastatel!

ANTS MÄNNISTE
Sporditeaduse magister
Tallinnas, 14.veebruar 2002 a.

PS! Eesti MV-d lausk- ja murdmaasuusatamises on jäänud pidamata:
mehed – 1925, 1927, 1930, 1939, 1942-1944 (sõja tõttu), 1948. Kokku 8 korral.
naised – 1924, 1925, 1927, 1928, 1930, 1931, 1933, 1934, 1936, 1939, 1942-1944 (sõja tõttu), 1948. Kokku 14 korral.
Lume puuduse tõttu vabariigis, selgitati Eesti MV medalistid (M ja N) Kavgolovos (Leningradi oblast) 1961 aastal.
««« 10/13 »»»

ISC Elke Auto

Tehvandi SpordikeskusEesti TerviserajadEesti OlümpiakomiteeFIS-Ski
web by OK Interactive